UKULELE

Ma otsustasin, et ma vist ei tee uut blogi. 

Sellega juhtuks ilmselt samamoodi nagu sellegagi.

Ärge siis pange mulle seda imelikult kirjutamist ja vingumist pahaks, see kõlab nüüd imalalt mida ma ütlen, aga mul pole mõtet ju varjata ennast kui ma olengi selline :D

Aga nüüd.

Eile otsustasin ma ennast näost siniseks värvida.

Asi algas sellest, et ma üritasin endale mingit silmameiki teha, kuna ma feilin ja näen nagu prost sellega välja, siis ma värvisin lihtsalt silma siniseks, nagu poleks peksa saand, aga see ei läinud ka nii nagu ma kavatsesin.

... ehhehe

saate veidz reidilakse, mul neid üle 200

sest paberile joonistamine on liiga jama.

Kui keegi juhuslikult, JUHUSLIKULT, tahaks veel mu imelisi reidilakse näha, siis palun ma võin teile neid isiklikult jagada, ma siin küll ei julge :D

Mul oli esimene tööpäev kah.

Ega tunde kahvleid laduda ei ole naljaasi, põrgupiinad. Aga siis ma tuletan meelde endale, et see on kõik raha raha raha ja motivatsioon natuke tõuseb.

Kui ma täna Heleni juurest väsinuna koju lonkisin, siis ma mõtlesin, et kurat, kui mu ukulele nüüd ka kohal pole siis ma ei tea, ma lähen nutan voodi all ja värki, 60 meetrit enne maja olin veendunud, et mu kallikest pole.

kuid....

kui ma tuppa astusin, ütles vend et vaata voodi peale.

ja päriselt

ma tormasin nagu segane

ma reaalselt haarasin selle kaenlasse ja kallistasin seda kolm minutit seal voodi peal, kisendasin ja kallistasin karpi.

well.

jobu.

ma nagu reaalselt armastan ukulelesid.

kui ma karbi lahti tegin siis see oli küll armastus esimesest silmapilgust 

 no vaadake seda armast rõõmupallikest ja neid nummisid delfiine seal tagaküljel.

veel üks reidikas, õnnelik inkrut:))) 

homme raske tööpäev, niiväga ootan (::(:(:(:(:(: .

byesszzzzzzzzzzzzzzzzz