Kas see on normaalne, et mind tabavad sisemised paanikahetked. Kõik on korraga segi ja ma ei suuda enam mitte millestki mõelda, sest mõtteid on liiga palju? Kõik on nii häirivalt ebareaalne ja ma tahaks kuskile põgeneda? Kuidki minu elu on üpriski lihtne võrreldes kõigi teiste kõrval, aga tühipaljas mõte sellest, et ma järgmine aasta lõpetan ajab paanikasse, kuidki sellest pole mitte mingit olulist põhjust?
või olen ma lihtsalt hulluks minemas.
deep postitus... 

lumi on paha

sula kiiresti ära

tahame suve

Ei noh, tegelikult mul midagi tarka polegi rääkida, inimesed vinguvad ja hädaldavad liiga palju. Samas ega ma ise parem pole. 

Klassiõed on oma tervisliku toitumise jne ka lolliks läinud, mõni ei julge enam kommigi süüa, kardab paksuks minna, ise olnud eluaeg peenike nagu ma ei tea mis asi, püha jumal jätke järgi. 

Mul on sellest ka jube kahju et meil eksami asemel loovtöö on.

Esiteks me ei tea, kuidas selle eksamiga on jne, meil pole mingit kogemust ja siis järgmine aasta on kindlalt suurem paanitsemine kui teistel nüüd.. ma usun. 

Pealegi keerasime luisaga ühe paraja pasa kokku .

ja see loovtöö on üks mõttttttttttttttttetu asi

aga ma tean et te kõik tahate suve.

seda vabadust

yolo 

sweg