Kas see on normaalne, et mind tabavad sisemised paanikahetked. Kõik on korraga segi ja ma ei suuda enam mitte millestki mõelda, sest mõtteid on liiga palju? Kõik on nii häirivalt ebareaalne ja ma tahaks kuskile põgeneda? Kuidki minu elu on üpriski lihtne võrreldes kõigi teiste kõrval, aga tühipaljas mõte sellest, et ma järgmine aasta lõpetan ajab paanikasse, kuidki sellest pole mitte mingit olulist põhjust?
või olen ma lihtsalt hulluks minemas.
deep postitus...